Destruktiivne ja konstruktiivne mõtteviis

Eile osales koolitusel juht, kelle meeskonnas on 9 inimest. Ma esitasin talle küsimuse: Millises olukorras on ta ennast viimati tööl halvasti tundnud? Palusin, et ta räägiks olukordadest, mis teeb ta tuju halvaks. Olukorrad, kus ta tunneb, et on energiast tühi ja närviline. Põhilise asjana tõi ta välja päevad, mil tööl on 9 inimese asemel 3 töötajat. Paljud on haiged või puuduvad mõnel muul põhjusel. See tekitab temas tunde, et kedagi ei huvita. Keegi ei aita hakkama saada. Lisaks kliendid muutuvad vihaseks, kuna tööl olevad inimesed ei jõua puudujaid asendada. See tekitab omakorda tööl olevatele töötajatele rahulolematust ja see kõik väsitab ka juhti ennast. See kõik on inimlik, kas pole? Olen veendunud, et enamus juhte on aeg ajalt leidnud ennast sellistelt mõttemustritelt.

Arutasime seejärel, mida saaks teha, et töö saaks tehtud ja juht ise oleks positiivne. Kaotaks vähem energiat ja tänu sellele poleks ta ka nii väsinud. Väldiks stressi ja sellega kaasnevaid haiguseid.

Meie eesmärk on ju teha tööd nii hästi kui võimalik, säilitades seejuures hea enesetunne. Millised oleksid lahendused?

Esiteks on igas ebameeldivas olukorras meil endil VALIK, kuidas me mõtleme ja seejuures käitume.

Esimene variant: Raskes olukorras pöörame tähelepanu probleemile. Mõeldes sellele, miks see juhtus, kes on süüdi, miks keegi ei aita ja kui katastroofiline see olukord on. Minu küsimus sellises olukorras on, et kuhu selline suhtumine meid viib? Kas sellise suhtumisega probleem laheneb? Tõde on see, et mida rohkem me probleemile keskendume, seda rohkem probleem võimendub. Meie aju käitub lihtsalt nii, et millele ta fokuseerib, seda ta ka näeb. Mõelge näiteks olukorrale, kus olete ostnud auto.  Siis hakkad tähele panema samu auto marke, sama värvi ja tihti ka numbrimärgi sarnasust, mis on ka sinu valitud autol. Eriti, kui olete ostnud auto otse salongist. Me näeme seda, millele oleme keskendunud. Kahjuks nii probleem ei lahene, sellise fookusega me pigem võimendame seda. Seejuures tundes ennast „ohvri“ rollis. Sellist viisi nimetatakse destruktiivseks ehk hävitavaks mõtteviisiks, sest see on probleemikeskne. See mõjub tervisele laastavalt. Kindlasti on enamus sellest ka juba aru saanud, et mida rohkem meil pingelisi olukordi on, seda kurnavam on see meie kehale. Siis pole imestada, et suurtel ja tugevatel meestel järsku neljakümnendates esineb infarkte, vererõhuga probleeme või tekivad hoopis maohaavad. Stress sööb meie keha kohutava suure kiirusega.

ellist mõtteviisi on võimalik muuta, kuid kõigepealt tuleb endale teadvustada oma mõtteviisi. Tähtis on aru saada, millal me satume negatiivsesse ringi ehk mõtleme sellele, mis ei ole hästi. Tööpäeva jooksul mitu korda, minutit, tundi sa lubad endale negatiivseid mõtteid. Seda võiks jälgida, siis saad teada, kui palju sa tööpäeva jooksul lased oma tööd, iseennast ja keha mürgitada. Alles siis, kui teadvustame endale oma negatiivseid mõtteid, siis tekib meil võimalus seda muuta. Enamus inimesed ei teadvustagi endale, kui negatiivsed nad tegelikult on.

Koolitusel osales üks naisterahvas, kes koolituse jooksul ütles umbes 20 korda, et muidu ta on väga positiivne ja selle juures naeratas. Ta ei teadvustanud endale kordagi, mida ta selle juures rääkis ja kui negatiivne ta oli.
Palju me kritiseerime, süüdistame ja kaebleme iseenda, oma keha, iseloomu, oma elu, töö ja teiste inimeste üle. See on indikaator! Märka iga kord, kui sa seda teed. Lihtne tõde on see, et kui sa selle kaeblemise lõpetad, siis muutub su elu palju paremaks.
Siin on lihtne seadus: Mitte need ei virise, kellel on kõik hästi vaid need, kes ei virise nendel on kõik hästi!
Teine variant: Mitte keskenduda probleemile, vaid lahendusele. Seda nimetatakse konstruktiivseks mõtteviisiks. Lahtiseletatult tähendab see, et kui on probleem, siis sa ei keskendu probleemi negatiivsetele külgedele. (Miks juhtus? Miks just minuga juhtus? Miks teised niimoodi käitusid? Mis teised nüüd minust arvavad? Kuidas see mõjutab minu edaspidist karjääri?) Vaid sa keskendud hoopis lahendusele. Selleks tuleks sõnastada enda jaoks ümber „probleem“ hoopis „ülesandeks“.  Probleemi tuleks võtta, kui ülesannet, mida tuleb lahendada või eesmärk, mis tuleb saavutada. Võtame näiteks selle sama juhi kelle 9 liikmelisest meeskonnast oli tööl 3 liiget. Juht keskendus sellele, et miks nii juhtus ja kui raske nüüd on, kui enamus on puudu. Konstruktiivse mõtteviisi puhul tuleks mõelda hoopis lahendusele ehk juhil on ülesanne, sellest olukorrast välja tulla maksimaalselt heade tulemustega. Seejuures ka kindlasti hea enesetundega. Selleks tuleb juhil küsida endalt: Mida mina teha saan, et seda olukorda parandada? Kaasata tuleks ka oma meeskond, tehes näiteks ajurünnak teemal: Mida meie teha saame, et tulemus oleks hea? Selle asemel, et haletseda tuleks panna kogu meeskonna energia lahenduse saavutamisele. Lahenduseks võiks olla näiteks keegi appi kutsuda, võttes uusi inimesi tööle, keskenduda maksimaalselt töö tegemisele (meeskonnas ja ka ise) või näiteks mõelda välja mingi täiesti uus lähenemisviis. Tähtis on mõista, et see kui juht muutub negatiivseks ja muutub närviliseks olukorda ei paranda. Tuleb õppida aktsepteerima olukordi sellistena nagu nad on. Enamasti stressi põhjus peitubki selles, et me ei võta olukordi ja inimesi sellistena nagu need on. Vale suhtumine tuleneb tihti sellest, et meil on oma ootused olukordadele ja kui nii ei lähe oleme me kibestunud ning pahased. Meil on tihti nii palju vaja, et ennast hästi tunda. Vanemad, lapsed, lähedased, sõbrad, kolleegid, juhid, kliendid, firma, palk, isegi liiklus peab olema selline nagu meie soovime. Kui need meie ootustele ei vasta, siis ei tunne me ennast hästi. Tuleb mõista, et sina ei ole ainuke, kelle ümber maailm tiirleb. Meie ei saa võtta endale õigust arvata, et oleme kõige targemad ja teame täpselt, millised peavad olema inimesed, asjad ja olukorrad. Tähtis on õppida olla õnnelik ka nii, kui kõik ei lähe meie tahtmist mööda. Õppida tuleks elu vaatama kui „teatrit“! Jälgida mida inimesed teevad, laskmata ennast häirida. Vahel on seda raske teha. Eriti olukorras, kus saame haiget oma lähedaselt inimeselt. Küsimus on selles, et kui kaua me laseme sellel tundel ennast mürgitada.

Tunnen mõnda vanemat inimest, kelle elus on olnud haiget tegevaid olukordi. Näiteks endine abikaasa on tema juurest lahkunud või petnud aastakümneid tagasi. Mis on toonud kaasa selle, et mindi lahku. Kahjuks, aga ei lasta sellest olukorrast lahti ja hoitakse viha, kibestumust enda sees. Elu läheb edasi, aga inimene on jäänud sellesse hetkesse ning külvab ennast endiselt negatiivsusega. Hoolimata sellest, et see ei muuda enam juhtunut. Kergem on elada, kui jätad negatiivsed olukorrad sinna, kus need olid ning lased nendest lahti minnes eluga edasi. Kergem on iseendal kui ka meie lähedastel. See hoiab meid tervemana, rahulikumana, magaksime paremini ja mis kõige tähtsam elaksime õnnelikumalt ning kauem.

Meie VALIK on, kas peale kukkumist tõuseme ülesse ja lähme pea püsti edasi  või jääme terveks eluks lamama, kuhu kukkusime.

TEHES ELUS VALIKUID, SAAME ME TAGAJÄRJED.

Meinson Konsultatsioonid OÜ E-post: olga@meinson.eu Telefon: +372 502 4231 Web: meinson.eu

© Meinson Consulting 2017 . Kõik õigused kaitstud Meinson Template by MyFace OÜ

Search